Kohe-kohe heliseb neile viimane koolikell.
Väikesed sõbrad on need, kes on suured koolikaaslased piduliku kellahelinaga teele saadavad.
Viimane võimalus olla koolilaps, õigus olla lapsik, võimalus tembutada... või mitte tembutada.
Nemad otsustasid nii, et kui juba lahkumine, siis meeleoluks, kui hüvastijätt, siis võimalikult tõsiseltvõetav.
Või lihtsalt tõsine.
Esimene klass on esindatud kui peaaegu tervik, kahekesi kõik oluline tehtud.
Laulud said lauldus, koolikell kõlistatud.
Sellised me oleme!
Laske meil olla need, kes me olla tahame...
8. klassi tervitus.
Ja meie kõikide soovid:
kivi kotti!
head põrumist!
tuult tiibadesse!
Ongi see samm astutud, nüüd siis raamatud pihku ja õppima.
Mõni päev veel ja ongi eksamid.
Kuldne kullekupukimp saalis säramas.
Nüüd, kui kõik on läinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar